Et loodust hoida, tuleb teda kõigepealt tunda; mida süvenenumalt, seda lähedasemaks ta meile saab. Unustada
ei tohiks sedagi, et loodus eksisteerib, elab oma elu suurepäraselt päris ilma inimeseta, vast isegi paremini kui
meie hoole ja kaitse all. Kuigi tänapäeva keskkonnakaitse on sunnitud tegelema juba inimese kui liigi säilita-
misega, peame arvestama, et probleemid, mille tõttu üks või teine liik satub Punase Raamatu lehekülgedele, on
just inimese tekitatud. Siit algavadki konfliktid, mida kõiki ei saa kõrvaldada, kuid saab pehmendada, kui suu-
dame endas kasvatada madala valulävega isikliku eetilise mõõdupuu. Millistest tõdedest tuleks lähtuda? Neid
võib reastada õigustena ja kohustustena, mis meil on kokkuvõtvalt nimetatud igaüheõiguseks. Tegu on eetilis-
te tõekspidamistega, mis tuginevad nii seadustele kui tavadele, paragrahvile ja kultuurile, viimase sõna kõige
laiemas mõttes.

1. Igaühel meist on õigus osa saada Eestimaa looduse kaunidu-
sest, rahust ja loodusandidest. Seadus lubab kõikjal korjata
marju, seeni, lilli, sarapuupähkleid, ravimtaimi ja muid loodus-
ande, välja arvatud tehnilise toorme varumine (pajukoor, männi-
vaik, sammal jms) loodusreservaatides ja eramaadel, kus maa-
omanikud seda vastava tähistuse või tarastusega keelavad.
Sellisel juhul tuleb nendel maadel viibimiseks küsida omaniku
luba.
2. Veekogude kallastel on kõigile avatud 10 - 20 m laiune kallas-
riba rajaga, mida ka omanik ei tohi sulgeda. Sellist kallasrada ei
ole vaid loodusreservaatides.
3. Veekogud on kõikidele kasutamiseks ja lihtkäsiõngega kalasta-
miseks lubatud avalikud veeteed, välja arvatud väikesed umbjär-
ved eramaadel (kas alla 5 ha pindalaga või täielikult ühe eraoma-
niku maal), samuti ojakesed, mille vesikond on alla 25 km2.
4. Eramaadel viibimist ja liikumist piirab öö, ilma omaniku loata
ei või külastaja tema maal viibida päikese loojangust päikese
tõusuni. Ka külvid, aiad ja istandikud ei ole matkamaa.
5. Puhas vesi on püha. Kui janu kimbutab, tuleb vee võtmiseks
luba küsida kaevuomanikelt.
6. Tuli on looduse vaenlane, inimesest ohtlikumgi, kuigi enamas-
ti inimese tekitatud. Kui lõkkekoht pole ette valmistatud ja vasta-
valt tähistatud, tuleb mistahes valdaja või omaniku maal tule
tegemiseks küsida nende luba. Samuti tuleb kokku leppida
lõkkematerjali kasutamises. Lõkkekohalt lahkudes tuleb veendu-
da, et tuli on summutatud ja söed lõplikult kustunud.
7. Ei tohi unustada, et inimene pole looduses kunagi üksi, alati
on keegi ta läheduses, piidleb teda või tuleb tema järel samasse
paika. Seega saastab loodust ka lärm. Lärm looduses on oma häi-
rimisastmelt veel ohtlikum kui linnatänavail. Pealegi näeb kärat-
seva raadioga sammuv matkaja kindlasti poole vähem kui vaik-
selt liikuv inimene.
8. Loodusande kasutades või igaüheõigust nautides tuleb loodusest võtta ainult seda, mida vajatakse;
ainult vajalikul määral ja viisil, mis jätab võimaluse ka teistele (rebimata, purustamata, maha tallamata jne).
9. Tarvitatu ja mahavisatu on saast, jäätmed. Neid tuleb loodusesse paigutada väga arukalt. Mõnda asja
(mürgiseid aineid, õli ja bensiini näiteks) ei tohi aga üldse loodusesse jätta.
10. Igal kaitstaval alal (looduskaitse, muinsuskaitse) võib kehtida erikord, mis erineva karmusastmega
reguleerib inimeste vaba liikumist, looduses viibimist ja loodusandidest osasaamist.
11. Loodus tervistab meid vaimselt ja füüsiliselt. Seda teades ei tohi me ohtu seada neid, kes tulevad
samadesse paikadesse pärast meid. Salavaiad veekogude põhjas, purunenud pudelid supluskohas,
silmuseks keerduv traat metsarajal jne on eluohtlikud.
12. Kuigi koer on inimese sõber ja kaaslane ürgajast saadik, nõuab seadus, et looduses liikudes peab ta
olema «seotud inimese külge», rihmaga talutatav.

Sellised on esmased 12 soovitust ja ka käsku kõikidele, kes igaüheõigusega lähevad loodusest osa saama.

TÕEKSPIDAMISI SUHTUMISEST LOODUSESSE ON ANTUD EDASI PÕLVEST PÕLVE
LÄBI SAJANDITE. FOLKLORIST OSKAR LOORITS KIRJUTAS 1932. AASTAL RAAMATUS
«EESTI RAHVAUSUNDI MAAILMAVAADE»:

«Meie esivanemate austav suhtumine isegi putukalle ja põrmule kui ka kogu looduselle põhjeneb muidugi
juba siirdhinge kujutelmal, mis näeb looduses surnute hingi. Kuid see austus põhjeneb ka teisel, primi-
tiivsele mõtteviisile nii loomulikul lähtekohal; iseenda järgi kujutellakse muidki olendeid ja sisustatakse
nende olemust lihtsa põhimõtte järgi «NAGU MINA -NII KA TEISED». Mitte ainult surnud ei hingesta loo-
dust, vaid loodust ennast kujutellakse kah hingestatuna ja kaldutakse üldse projitseerima oma inimlik-
ku hingeelu ka igalepoole ümbritsevasse loodusesse kõigis selle üksikavaldusis. Nagu elab inimene, nii-
sama «elab» kogu loodus ....
Vahetegemist «elava» ja «elutu» looduse vahel on selgemalt õpitud alles
uuemal ajal. Kõik liikuv ja kasvav tundus algselt elavana - vesi ja tuli, tolmukeerutus ja taevakehad
samuti kui linnud, loomad ja inimene. Isegi maa, mis sünnitas metsi ja marju, ka «emake» maa tundus
elavana ja hingestatuna. Nagu üksik puu oli omaette hingestatud olend, nii ka mets tervikuna tundus
omaette elava olendina oma eri hingega, mis kasvatas, lehtis ja õitses, aga ka kolletus samuti ja närbus
ise, haigestas, hirmutas, eksitas teisi. Vesi andis joojale elujõudu, puhastas pesijat roojast, võis aga ka
uputada, haigestada jne, kusjuures iga veekogu kujuteldi jällegi omaette tervikuna oma eri iseseisva hingega.
   Ka vahekordade loomises ümbritsevaga meie esivanemad on lähtunud iseenda mõõdupuust: NAGU
MINA MUILE, NII MUUD MINULE. Rikkus, reostas, hävitas inimene midagi, siis võis selle hingejõud vastata
temale samaga: mets võis eksitada, vesi uputada, maa haigestada jne. Sellepärast inimene suhtus
kõigele sõbralikult ja heatahtlikult, austavalt ja aitavalt. Vastastikkuse põhimõte juhtis inimest ühtlasi
ka nii-öelda sõpruslepingute sõlmimisele teiste olenditega, kelle hingejõudu vajati. Juba ürgsesse uurali-
aega ulatub meil termin tõiv (tõotus), mis tähendas algselt päris konkreetset kõrtest, okstest, nahkadest,
vöödest, õitest, viljapäist ja üldse kõiksugu hingejõudu sisaldavaist esemeist tehtud sidet, mille inimene
köitis puu ümber või kuhugi mujale, anniks mõnele teisele olendille, kellega ta sõlmis nõndaviisi nähta-
va lepingu jällegi lihtsal põhimõttel «ANNAN SULLE, ET ANNAKSID VASTUTASU MULLE». Selline konkreet-
ne tõotamine oligi meie usulise kultuse algus, oli meie esivanemate ohverdamine. Seda ei tehtud mitte
ainult liidulepinguks, vaid ka lepituseks, näit. loomatapmisel, kelle hingejõudu taheti omistada endale ....
   Nõndaviisi on kujunenud soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just
suur ja sügav LOODUSTUNNE kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell selletõttu, et
kõigele suhtutakse kui OMAVÄÄRSELE.»