Varajase looduskaitse ilminguteks võib lugeda looduslike rituaalipaikade säilitamist juba mäletamata aegade tagant. Nii oli see ka Eestis, kus näiteks paljud puud, metsasalud, kivid, allikad, jõed, järved ja pangad olid pühad paigad. Looduskaitse dateeritud ajalugu algab valitsejate kehtestatud jahi- ja kalapüügipiirangutega või ehituspuu (eriti mastimändide) raiekeeluga linnade ja kindlustuste läheduses.       1297      Taani kuningas Erik Menved keelas metsaraie kolmel saarel Tallinna lähedal. Seda võib lugeda                     esimeseks dateeritud loodust kaitsvaks aktiks Eesti alal.       1644      Urvaste pastor Johann Gutslaff avaldas «Pikse palve», mis kajastab Pühajõe reostamise vastu                     suunatud talupoegade ülestõusu.       1664      Rootsi metsaseadus laienes ka Eesti alale, see ohjeldas säästvale metsaraiele ja andis korraldusi                     mõnede puuliikide säilitamiseks (mets-õunapuud, pihlakad, toomingad, tammed jt).                     Iga raiutud väärispuu asemele tuli istutada mitu uut.       18. saj   Rajati hulgaliselt mõisaparke (umbes 1300), mis on ainulaadselt rikastanud Eesti maastikke ja                     olnud eeskujuks ka taluhaljastuse rajamisel. Klassikaline looduskaitse sündis alles 19. sajandil, mil akadeemiliste ringkondade eestvõttel teadvustati Euroopas leiduvate erakordsete loodusobjektide ja loodusmälestiste ning Ameerikas säilinud ürgsete alade esteetiline, eetiline, hariduslik ja usundiline tähtsus kaasaegsele kultuurile. Eestis sai looduskaitse alguse samal perioodil, eeskätt baltisaksa kultuuriringkondade loodusteadusliku tegevuse õhutusel. Oluline osa maarahva harimisel ja loodushoidlike teadmiste levitamisel kirjasõna kaudu oli O. W. Masingul, pärast teda ärkamisaja suurmeestel F. R. Kreutzwaldil, J. W. Jannsenil ja C. R. Jakobsonil.       1853        Asutati Eesti Loodusuurijate Selts, looduse uurimist ja kaitset edendav organisatsioon.       1910        Asutati Vaika Linnukaitseala - esimene looduskaitseala Eestis. See sündis Vilsandi saare                       majakavahi A.Toomi initsiatiivil ja Riia Loodusuurijate Seltsi toetusel.       1913        Asutati Saaremaa Loodussõprade Selts, esimene omataoliste hulgas. Seltsi asutaja A. A. Hrebtov                       koostas ja saatis laiali üksikasjaliku looduskaitselise ringkirja - esimese omataolise dokumendi                       Vene impeeriumis.       1920        Asutati Loodusuurijate Seltsi juurde eraldi looduskaitsesektsioon, mille esimene esimees oli                       prof F. Bucholtz. See oli esimene ühendus, mis seadis endale eesmärgiks loodusmälestusmärkide                       arvelevõtmise, uurimise ja hoidmise üle kogu Eesti. Alates 1924  Asutati uusi looduskaitsealasid (Kastre-Peravalla, Harilaid, Abruka jt). Iseseisvunud Eesti riigi jõukuse suurenedes sai looduskaitse valitsemis-ja haldussüsteemi osaks; Iooduskaitseks, jahipidamiseks ja metsa kasutamiseks loodi vastav reeglistik ning seda kontrollivad ametikohad. Hakkasid ilmu- ma loodushoiuga seotud teadmisi levitavad ajakirjad «Eesti Loodus», «Loodusvaatleja», «Loodus», «Eesti Looduskaitse», «Loodushoid ja Turism».       1935     Võeti vastu esimene Eesti looduskaitseseadus, mis korraldas                     looduse kui terviku kaitset ka väljaspool kaitsealasid.                    Asutati Riigi Looduskaitse Nõukogu (esimees prof T. Lippmaa                     ja Riigiparkide Valitsus (juhataja mag P. Päts).       1936     Alustas tööd esimene riiklik looduskaitse inspektor-                    dr G.Vilbaste, kes muu hulgas koostas esimese kaitsealuste                    objektide loendi, algatas nende tähistamise ja lõi looduskaitse                    usaldusmeeste võrgu üle maa.       1938     Võeti vastu teine looduskaitseseadus, mis laienes turismile ja                    kodukaunistusele, vastav valitsemisasutus nimetati Loodushoiu-                    ja Turismiinstituudiks (direktor P. Päts). Pärast II maailmasõda läks aastaid, enne kui taaselustati tegevuse katkestanud ühiskondlikud looduskaitseorganisatsioonid ja vastavad riiklikud struktuurid. Tänu iseseisvuse ajal saavutatule olid Eesti looduskaitsekogemused tollase Nõukogude Liidu piires suunaandjaks.       1955     Asutati Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjon, mis hakkas                      teaduslikult suunama looduskaitsetegevust Eestis (esimene                                          esimees prof E. Kumari).       1957     Võeti vastu kolmas Eesti looduskaitseseadus. Valitsuse määrusega                    asutati neli riiklikku kohapealse administratsiooniga loodus-                    kaitseala (Vaika, Viidumäe, Matsalu, Nigula) ja 28 muud kaitseala;                    loodi riiklik looduskaitset korraldav keskasutus - Looduskaitse                    Valitsus (esimene juhataja V. Telling, asetäitja V. Voore).       1958     Alustas taas ilmumist ajakiri «Eesti Loodus».                    Asutati esimene üliõpilaste looduskaitseorganisatsioon- Tartu                    Üliõpilaste Looduskaitsering (juhendaja J. Eilart).      1960      TA Looduskaitse Komisjoni väljaandel ilmus seni täielikem Eesti looduskaitseobjekte tutvustav trükis                    «Looduskaitseteatmik».      1966      Asutati Eesti Looduskaitse Selts, rahvalik looduse ja kultuuripärandi kaitse organisatsioon (algataja                    J. Ellart, juhatuse esimees E. Tõnurist).      1971      Asutati Lahemaa Rahvuspark, esimene rahvuspark selleaegse NSVL alal.                    Vaika Riiklikku Looduskaitseala laiendati ja nimetati ümber Vilsandi Riiklikuks Looduskaitsealaks.      1973      Anti välja üldhaarav algupärane käsiraamat «Looduskaitse» (836 lehekülge, 296 illustratsiooni),                    toimetaja prof E. Kumari. Tänu entusiastlikule tööle saavutati Eestis 70-ndatel aastatel suhteliselt hea looduskaitse tase. Hakatakse omaks võtma rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtteid looduse kaitse ja korralduse alal. Tegutsetakse koostöös ülemaailmsete looduskaitse organisatsioonidega: Maailma Looduskaitse Liit (IUCN), programm «Inimene ja Biosfäär», (MAB) jt. Valmistatakse ette rahvuslik Punane Raamat, alustatakse looduskaitse riikliku planeerimise ja aruandlusega.      1979      Koostati Eesti Punane Raamat. 1982. a trükiti selle põhjal suuretiraaziline rahvaväljaanne.      1983      Tallinnas toimunud IUCN haridusfoorumil võeti vastu «Tallinna deklaratsioon», mis kutsub üles                    muutma looduskaitseharidust erinevate kunstialade kaasatõmbamisega emotsionaalsemaks.      1988      Ülemnõukogus võeti vastu esimene riiklik keskkonna- ja looduskaitsepoliitiline dokument -                    «Vabariiklik keskkonnaprogramm», mis sisaldab ka klassikalist looduskaitset käsitlevaid osi.      1990      Võeti vastu «Seadus Eesti looduse kaitsest», üldisi keskkonnahoiu printsiipe määrav neljas                     looduskaitseseadus Eestis.                    Asutati Lääne-Eesti Saarestiku Biosfääri Kaitseala, esimene Baltimaades, suurim Põhja-Euroopas. Taasiseseisvumise järel hakatakse Eestit rahvusvahelises Iooduskaitselises suhtlemises arvestama võrdse partnerina. Eesti ühineb tähtsamate looduskaitse konventsioonidega. Ühiskondlike looduskaitse organisatsioonide hulka ilmub uusi. Looduskaitsjad sekkuvad aktiivselt omandi-ja maareformi ning moodustavad mitmeid uusi suure pindalaga kaitsealasid.      1991      Asutati Eestimaa Looduse Fond (ELF), rahvuslik Maailma Looduse Fondi (WWF) põhimõtetel töötav                    ühiskondlik looduskaitse organisatsioon. ELF-i eestvõttel moodustati Soomaa ja Karula rahvuspark                    ning Alam-Pedja looduskaitseala. ELF-il on oluline osa konkreetsete kaitseprojektide algatamisel.      1992      Eesti osales esmakordselt ametliku delegatsiooniga loodushoiu suurfoorumil UNCED (ÜRO keskkonna-                    konverents) Rio de Janeiros, kus allkirjastati ka «Kliimakonventsioon» ja «Bioloogilise mitmekesisuse                    konventsioon».      1993      Asutati Soomaa ja Karula rahvuspark ning Vilsandi looduskaitsela laiendati ja nimetati ümber                    rahvuspargiks.Eesti ühines Berni, CITES-i ja Ramsari konventsiooniga.      1994      Asutati veel kaks suure pindalaga kaitseala- Alam-Pedja looduskaitseala ja Naissaare looduspark.                    Eesti ühines tähtsaima looduskaitsealase raamkokkuleppega - «Bioloogilise mitmekesisuse                    konventsiooniga».                    Võeti vastu «Kaitstavate loodusobjektide seadus», järjekorras viies looduskaitseseadus, mis sätestab                    kaitstavate loodusobjektide kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamise protseduurid uutes                    majandusoludes. Seadusele lisanduvad kaitstavate liikide nimestikud.      1995      Eestis võeti vastu säästliku arengu põhimõtted seadustav akt - «Säästva arengu seadus».