Esimesi samme Eesti loomastiku kaitsel tehti juba käesoleva sajandi alguses. 1910. a loodi merelindude kait-
seks Vilsandi majaka lähedal asuvatel saarekestel Vaika linnukaitseala. Pärast 1935. a vastu võetud looduskait-
seseadust kinnitati haruldaste liikide nimekiri ja meetmed nende kaitseks. II maailmasõda ja Eesti okupeerimi-
ne katkestas sihipärase looduskaitsetöö. 1957. a kehtestatud looduskaitseseadusega jõustati uuesti kaitstavate
Ioomaliikide nimekiri ja kaitsemeetmed. 1. juunil 1994 vastu võetud «Kaitstavate Ioodusobjektide seadus»
sätestas uued printsiibid liikide, sealhulgas ka loomaliikide kaitses. Vastavalt seadusele jagunevad loomaliigid
oma harulduse, ohustatuse astme, teadusliku väärtuse või bioloogilise ja õkoloogilise iseärasuse tõttu kolme
kaitsekategooriasse.

I KAITSEKATEGOORIA
Kõige rangemat kaitset vajavaid loomaliike on meil 10, nende
asurkonnad on Eestis niivõrd väiksearvulised, et sugulusrista-
misest tulenevate negatiivsete tagajärgede ärahoidmiseks
peame kaitsma lausa igat indiviidi.

Ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Eestis on praegu
teada vaid üks leiukoht Lahemaa rahvuspargis.
Must-toonekurg (Ciconia nigra). Must-toonekurg on levinud
hajusalt kogu Eestis, tema arvukust hinnatakse 150-200 paarile.
Viimastel aastatel on hakanud arvukus vähenema, selle üheks
põhjuseks on pesitsuseks sobivate vanade metsade vähenemine.
Merikotkas (Haliaetus albicilla). Eestis kuni 50 paari. Suurem
osa neist pesitseb Lääne-Eestis ja saartel.
Madukotkas (Circaetus gallicus). Eestis väga haruldane, eba-
regulaarne pesitseja.
Kaljukotkas (Aquila chrysaetos). Kaljukotkas asustab peami-
selt Mandri-Eesti suuremaid sooalasid. Tema arvukust hinna-
takse kuni 30 paarini.
Kalakotkas (Pandion haliaëtus). Eestis umbes 30 pesitsevat
paari, valdavalt Kagu- ja Kirde-Eestis.
Rabapistrik (Faico peregrinus). Veel 60. aastatel pesitses meie
suurematel rabadel umbes 50 paari rabapistrikke, kuid viima-
ne teadaolev pesitsus oli 1971. a. Viimastel aastatel on Kirde-
ja Edela-Eesti rabadel taas pesitsusajal kohatud üksikuid raba-
pistrikke. On lootust, et see liik naaseb meie loodusse.
Rabapüü (Lagopus lagopus). Kiiresti kahaneva arvukusega liik.
Veel mõned aastad tagasi hinnati rabapüü arvukust Eestis 50-
100 paarile, kuid viimastel aastatel on teateid vaid üksikute
isendite kohtamisest. Üheks arvukuse kiire languse põhjuseks on
kindlasti lumevaesed talved, mis on viimastel aastatel sagenenud.
Lendorav (Pteromys volans). Varem oli lendorav Eestis üsna
laialt levinud liik, kuid praegu teadaolevatel andmetel on ta
säilinud veel vaid piiratud alal Virumaal ja isoleeritud punkti-
dena Harju- ning Raplamaal. Viimastel aastatel on lendoravaid
taas leitud ka Soomaalt. Liigi hääbumist põhjustab sobivate
elupaikade vähenemine.
Euroopa naarits (Mustela lutreola) on üks ohustatumaid liike, eriti Euroopas endas. Praeguse hääbumistempo
jätkumisel sureb see liik ilmselt välja järgmise 15-25 aasta jooksul. Kui varem oli hääbumise põhjuseks elupaikade
hävitamine ning üleküttimine, siis tänapäeval on peamiseks faktoriks euroopa naaritsa konkurents mingi ehk ameerika
naaritsaga. Eestis on viimase viie aasta jooksul toimunud kiiresti naaritsa taandumine mingi eest. Praeguseks on
säilinud veel vaid üksikud isendid Eestimaa eri paigus, kuid radikaalsemate meetmete kasutuselevõtuta on see liik
määratud paratamatule hukule.

II KAITSEKATEGOORIA
Kaitsealuste liikide nimistusse on kantud 59 loomaliiki. Nime-
kirjas on 1 liik selgrootuid (apteegikaan). Selgroogsete seast
kuuluvad siia 2 liiki luukalu, 4 liiki kahepaikseid, 1 roomaja-
liik (kivisisalik), 36 liiki linde ning 15 liiki imetajaid.
II kategooria kaitsealused loomaliigid võib erinevate kaitse-
vajaduste alusel jaotada kolme rühma:

1) Eestis haruldased liigid, kuhu kuuluvad näiteks kivisisalik,
säga, järvekaur, väike-konnakotkas, krüüsel, kassikakk, sini-
raag, sinirind, mitu nahkhiireliiki, lagrits, pähklinäpp jt.
2) Sageli massiliselt läbirändavad, kuid meil mittepesitsevad
või väiksearvulised haudelinnud, nagu sookured, väike-ja laululuiged, valgepõsk-lagled (vaatamata sellele,
et mõned neist kevad-ja sügisperioodil meie põllukultuure kahjustavad). Kuna suur osa nende liikide populatsioonist
läbib rändeteel Eestit, seaksime neid siin kaitsmata ohtu kogu liigi säilimise.
3) Eestis suhteliselt arvukalt esinevad, kuid mujal Euroopas
hävimisohus liigid. Nende liikide säilimine kogu Euroopas
sõltub paljuski meist. Seetõttu tuleb kaitsemeetmeid raken-
dada juba nüüd, kui nende liikide olukord on suhteliselt hea,
sel juhul on ka vajalikud kaitsemeetmed kõige odavamad.
Sedalaadi kõrgendatud tähelepanu vajavateks liikideks on
näiteks valge-toonekurg, metsis, rukkirääk, balti risla, rohu-
nepp, valgeselg-kirjurähn, hallhüljes jt.

III KAITSEKATEGOORIA
Kaitsealuste liikide nimistusse on kantud 230 loomaliiki.
(26 selgrootut, 2 kala-, 7 kahepaikse, 4 roomaja-, 179 linnu-
ja 12 imetajaliiki), keda võib samuti kaitsevajaduste alusel
jaotada tinglikult kolme rühma:

1) Eestis arvukalt esinevad, kuid mujal Euroopas ohustatud
liigid, nagu kõik meil esinevad kahepaiksed ja roomajad
(välja arvatud II kategooriasse kuuluvad liigid), tõmmuvaeras,
teder, saarmas jt.
2) Liigid, mis oma ilusa välimuse tõttu võivad saada kah-
justatud kollektsioneerimise läbi, nagu mustlaik-apoilo, rööv-
linnud (kullilised, kakulised), mitmed värvulised.
3) Liigid, mis on Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste kokkulepete objektiks. Samuti traditsiooniliselt nn «kasulike» liiki-
dena looduskaitse alla kuuluvad liigid. Siin rühmas on metsakuklased, kimalased, suurem osa nimistusse kantud linde,
siilid ja kõik karihiirlased.