Looduskaitse on pidevalt arenev valdkond. Kui klassikaline looduskaitse sai alguse eelkõige üksikobjektide
kaitsest, siis viimastel aastakümnetel on üha enam hakatud tähelepanu pöörama elupaikade ja kasvukohtade
kaitsele.
   Ka kõige lihtsamat elukeskkonda iseloomustavad ühelt poolt liikide omavahelised suhted ja teiselt poolt lii-
kide ja eluta looduse keerulised vastastikused seosed. Liigikaitse ökoloogiliseks aluseks on uurimisandmed eri-
nevatele liikidele sobivate kasvukohtade ja elupaikade olemasolu, maastiku struktuuri ning muutuste kohta.
Praktilises looduskaitses kasutatakse elukeskkonna kohta biotoobi mõistet - tähenduses, mis hõlmab abiootilisi
tingimusi (mullastik, veereziim, mikrokliima) koos seal kasvavate taimekooslustega ning elunevate loomadega.
Biotoop on sel juhul loomakoosluse elupaigaks ning taimekoosluse kasvukohaks, biotoopi asustab teatav
elukooslus (biotsönoos). Maastikuökoloogia käsitleb maastikku kui geograafilist ala, kus esineb mitmesuguseid
biotoope, mida iseloomustab eelkõige geneetiline, territoriaalne ja ökoloogiline ühtsus ning ühtlaadi inimtege-
vuse mõju.
   Kõige uuemaks ideeks on looduskaitse põhimõtete rakendamine väljaspool kaitsealasid, tervikliku ja tasa-
kaalustatud looduskeskkonna arengu taotlemine
. Liikide püsimist ohustab tänapäeval kõige enam elukeskkonna
hävimine ja killustumine. Ühtsete metsapiirkondade või muu looduskeskkonna killustamine eraldi saarteks
ähvardab haruldasi liike mitmel moel. Kui võimalikud elupaigad jäävad üksteisest liiga kaugele, ei saa enam
toimuda isendite kontakte, ka ei jõua taimede seemned järgmise sobiva kasvukohani. Sellistes tingimustes hak-
kab toimuma koosluste vaesumine ja kooslused muutuvad eriti tundlikeks igasuguste väliste faktorite suhtes
(ootamatud külmad, haigused jne). Samas on eraldatud metsasaartes elava väikese kohaliku populatsiooni hävi-
misoht (küttimine, tulekahjud) tõenäolisem kui suurel populatsioonil. Väikest populatsiooni ähvardab lähisu-
gulus, kuna kooslust asustavad populatsioonid ei täiene enam uute isenditega, lakkab geenivahetus ning võib
langeda kogu populatsiooni elujõulisus. Looduskeskkonna killustamine võib kahjustada ka neid loomaliike,
mis vajavad suurt ühtset elamisala. Eestis võib looduslike metsade ja rabade pindala vähenemine ning killus-
tamine kaasa tuua must-toonekure ja kotkaste kui liikide kadumise. Ürgilmeliste metsade pindala vähenemine
ohustab tugevasti lendorava püsimajäämist Eesti faunasse.

Eesti on nende Euroopa riikide hulgas, kus on aktiivselt toetatud üle-Euroopalise kompensatsioonialade
võrgustiku
(European Ecological Network, EECONET) kujundamise ideed. Antud lähenemisviisi kohaselt ei
piisa ainuIt üksikute liikide ja alade kaitsest. Liikide kaitselt on tarvis üle minna elupaikade ja kasvukohtade
kaitsele, loodusobjektide kaitselt maastike kaitsele ja ühe riigi kaitsekorralduselt rahvusvahelisele koostõõle.
EECONET-i ideede alusel peavad kaitsealad, ulatuslikumad metsamassiivid ja rabamaastikud olema ühendatud
koridoridega (metsaribad jõekallastel, metsasaared põllumajandusmaastikus jne), et tagada loomadele
varjevõimalusi rändel ning taimedele sobivaid kasvukohti, samuti leevendada inimtegevuse (hajureostus
põldudelt) mõju keskkonnale. Kompensatsioonialade võrgustiku kujundamiseks on tarvis: tagada tuum-alade
(kaitsealad, ulatuslikud metsamaastikud, rabad) kaitse ja säilimine; välja töötada vastav strateegia, säilitada ja
luua tuumalade vahelised ühenduskoridorid; taastada hävitatud elupaiku ja kasvukohti.
   Eesti maismaa pindalast moodustab 44,1% metsamaa (1 992 400 ha), 6% looduslik rohumaa (273 200 ha) ja
7,4% sood (336 300 ha). Suur looduslike alade osakaal annab hea lähtealuse EECONET-i põhiprintsiipide raken-
damiseks. Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eestis püsinud suhteliselt kõrgel tasemel enamiku Iooduslike
liikide arvukus. Hea on ka paljude selliste liikide seisund, mida Euroopa mastaabis peetakse ohustatuks ning
kaitset vajavaks. Nii näiteks on Eestis küttimiseks lubatud ulukite nimistus pruunkaru, hunt ja ilves, kuigi
Euroopa Ühenduse looduskaitsealases, elupaiku käsitlevas direktiivis ning ka Berni konventsioonis vaadeldakse
neid kui ranget kaitset vajavaid liike.

   Vaatamata looduslike alade suurele osakaalule on inimese tegevuse tulemusena mitmed Eestile
ürgomased kooslused meie maastikupildist tänaseks peaaegu kadunud või muutmata kujul säilinud vaid
vähestel looduskaitsealadel. Metsadest on eriti kannatanud väärtuslike lehtpuuliikidega metsad, näiteks tam-
mikud, samuti teised toitainerikkal parasniiskel või kergelt kuivendataval pinnasel kasvavad leht- ja segamet-
sad, sest viljakas maa on ära kasutatud põlluharimiseks. Palju liigirikkaid madalsoid on kuivendatud heina- ja
põllumaaks või metsastatud.
   Viimane aeg on väärtustada senised inimtekkelised, poollooduslikud pärandkultuurmaastikud - puisnii-
dud, rannaniidud ja ka teised niidetavad või vähekarjatatavad niidud, loopealsed
. Kasvupaikade kadumisega
kaovad liigid, mida ei ole võimalik taastada. Iga liigi hävitamine lõhub ka koosluses väljakujunenud tasakaalu
ja muudab selle hapramaks.
   Metsades tuleks loobuda monokultuuride kasvatamisest - mitmerindeline, looduslähedase liigilise ja
vanuselise struktuuriga tulundusmets on pikaajalises perspektiivis palju kasulikum, sest ta on isetaastuv.
Säästlikumalt peame suhtuma rabamassiividesse, mis on väga olulised puhta vee hoidjad, loomade elupaigad,
marjamaad. Elupaikade, kasvukohtade ja maastike kaitse on mõeldav vaid koostõõs metsa- ja põllumeestega.
   Keskkonna haldamisel ja planeerimisel on esmajärguline tagada kasutuselevõetud õkosüsteemide, tervete
kultuurmaastike maksimaalne mitmekesisus, et säilinud looduslikud elemendid suudaksid kompenseerida
keskkonna vaesustumise ja inimtegevuse negatiivseid tagajärgi.
   Mõned tähtsamad maastikuökoloogilised printsiibid, mida tuleb arvestada Eestis:

1. Säilitada kasvukohad ja elupaigad, see võimaldab püsima jääda suuremal hulgal liikidel.
2. Kultuurmaastikes säilitada saarekestena looduslikke kooslusi.
3. Jätta puutumatuks veekogude kallasribad kui suurima õkoloogilise potentsiaaliga maastikuosad.
4. Kui looduslikke kooslusi on paiguti napilt, asendada neid haljastusega ning metsatukkadega.

   Kaasaegses looduskaitsepraktikas tuleb liikide kaitses üha laialdasemalt rakendada maastike ja tervik-
koosluste kaitset. Liiki saab looduses säilitada vaid siis, kui hoida alal talle vajalikke keskkonnatingimusi ja suh-
teid.
Koosluste, elupaikade ja maastike kaitse pole oluline üksnes liigikaitse seisukohalt. AinuIt tasakaalustatud
majandustegevusega maastik tagab meile inimväärse elukeskkonna.